Millisele investorile sobib Baltimaade võlakirjadesse investeerimine?
Ajal, kui erainvestorite aktiivsus aina kasvab, on sageli kuulda küsimust, kas võlakirjad on kasumlik investeering ja kas see sobib kõigile? Võlakirju on aktsiatega võrreldes siiski raskem osta ja vahetada. Baltimaade võlakirjadel on börsil väga madal likviidsus. Selle tulemusena on nende turuhinnast raske aru saada ja prognoosida, kui palju võlakirju on võimalik müüa. Seetõttu tasub teemat veidi sügavamalt uurida, sest üldiselt on võlakirjad küll hea investeeringute viis, kuid on väga tõenäoline, et see ei sobi siiski kõigile.
Kõige sagedamini ei investeeri erainvestorid mitte valitsuse võlakirjadesse, vaid ettevõtete omadesse. Võlakirjad on standarditud laenud, et neid saaks lihtsalt osta ja müüa. Lisaks pangalaenudele emiteerivad ettevõtted võlakirju või seda ka juhul, kui pangad ei soovi selle valdkonna ettevõtet finantseerida. Näiteks kui ostsin 100 000 euro nimiväärtusega airBalticu võlakirju, laenasin need vahendid airBalticule. Seetõttu on võlakirjade põhiparameetrid samad mis laenude puhulgi: intressimäär (ehk võlakirja kupong), tähtaeg ja tagatis.
Oluline on arvesse võtta, et ettevõte võib oma võlakirju müüa kas avalikult või mitteavalikult. Avalikud võlakirjad on need, mida pakutakse paljudele investoritele ja mis on börsil noteeritud, nt Elko ja airBaltic. Mitteavalikke võlakirju (nt Sakret ja PlusPlus) pakutakse aga vaid teatud investoritele ja nende võlakirjade puhul on võimalus leida teine ostja (ehk likviidsus) märksa väiksem.
Baltimaades on aktiivsed võlakirjade emitendid alternatiivse finantseerimise (peamiselt tarbimislaenude) pakkujad, nt Mogo, DelfinGroup, Creditstar ja Iute Credit. Selle valdkonna ettevõtted vajavad laenude andmise finantseerimisel kapitali, pangad aga ei soovi selle ala ettevõtetele neid pakkuda. Elko Group, Auga ja Latvenergo on head näited olukordadest, kui ettevõtted kasutavad võlakirju juba võetud pangalaenude lisana.
Ära tuleb märkida, et võlakirju (sh näiteks airBaltic), müüakse sageli ainult suhteliselt suurtes pakettides (tavaliselt nimiväärtusega 100 000 eurot). Muudel võlakirjade seeriatel võivad seevastu olla lisaeeskirjad, mis piiravad nende väärtpaberite müüki professionaalse investori staatuseta investoritele.
Peale selle teeb Baltimaade võlakirjade tehingud keerukaks asjaolu, et neid ei saa osta internetipangas ega maakleri platvormi keskkonnas. Selleks tuleb helistada maaklerile (mõne panga puhul on maaklerite osakonna kontaktide saamine keeruline ülesanne), teavitada soovist võlakirju osta või müüa, näiteks börsil tehingukorralduse esitamiseks. Isegi börsil noteeritud võlakirjade puhul ei toimu tehingud sageli mitte automaatse börsisüsteemi, vaid läbirääkimiste kaudu, st maaklerid viivad ostja ja müüja kokku oma kliendikeskkonnas. Ka võlakirjade ostmise vahendustasu on märgatavalt suurem kui aktsiate ostmisel, tavaliselt kaks kuni kolm korda suurem.
Võlakirjade ostmise veel üks takistus on sõltumatu arvamuse puudumine. Võlakirjade emitendi teabe koostab tavaliselt ainult maakler, kes neid väärtpabereid ka müüb, seega ei ole tal võimalik tehingu kohta sõltumatut arvamust avaldada. Erainvestoril on ettevõtte krediidivõimelisust keeruline hinnata, tagatise kvaliteeti süveneda ja väärtpaberi muid tunnuseid hinnata. Mitte ükski Baltimaade suurimatest maakleritest ei paku kahjuks võlakirjaemissioonide sõltumatuid analüütilisi aruandeid. Seega on minu soovitus investorile (kui ta just ise ei ole kogemustega finantsist) enne võlakirjade ostmist konsulteerida mõne sõltumatu eksperdiga (maakler, tuntud finantsdirektor või analüütik), kes oskab sellist analüüsi teha. Sõltumatu ekspert ei ole maakler, kes pakub neid võlakirju osta. Seepärast hakkas Capitalia oma pikaajalistele krediteerimiskogemustele tuginedes koostama investeerimisotsuste langetamise eesmärgil võlakirjade analüüse, mida pakume ka oma investoritele teavitamise eesmärgil.
Üldiselt tuleb tunnistada, et Baltimaades on erainvestoril endal 10 või enama ettevõttega mitmekesist võlakirjaportfelli keeruline luua. Sellises portfellis domineeriks tihti ühe valdkonna, st finantssektori ettevõtted. Selle tulemusena on võlakirjad minu meelest väga hea investeerimisviis, kuid need võivad moodustada vaid osa investori passiivsest tuluportfellist, mida saab täiendada platvormide kaudu ettevõtetele laenamise, fondidesse (nt A3E) või dividende maksvatesse ettevõtetesse investeerimisega. Võlakirju, nagu ka aktsiaid, tuleks osta vaid siis, kui investor saab selgelt aru, millega ettevõte tegeleb ja millised on tema väljavaated − osta seda, millest aru saad.
Kõige sagedamini ei investeeri erainvestorid mitte valitsuse võlakirjadesse, vaid ettevõtete omadesse. Võlakirjad on standarditud laenud, et neid saaks lihtsalt osta ja müüa. Lisaks pangalaenudele emiteerivad ettevõtted võlakirju või seda ka juhul, kui pangad ei soovi selle valdkonna ettevõtet finantseerida. Näiteks kui ostsin 100 000 euro nimiväärtusega airBalticu võlakirju, laenasin need vahendid airBalticule. Seetõttu on võlakirjade põhiparameetrid samad mis laenude puhulgi: intressimäär (ehk võlakirja kupong), tähtaeg ja tagatis.
Oluline on arvesse võtta, et ettevõte võib oma võlakirju müüa kas avalikult või mitteavalikult. Avalikud võlakirjad on need, mida pakutakse paljudele investoritele ja mis on börsil noteeritud, nt Elko ja airBaltic. Mitteavalikke võlakirju (nt Sakret ja PlusPlus) pakutakse aga vaid teatud investoritele ja nende võlakirjade puhul on võimalus leida teine ostja (ehk likviidsus) märksa väiksem.
Baltimaades on aktiivsed võlakirjade emitendid alternatiivse finantseerimise (peamiselt tarbimislaenude) pakkujad, nt Mogo, DelfinGroup, Creditstar ja Iute Credit. Selle valdkonna ettevõtted vajavad laenude andmise finantseerimisel kapitali, pangad aga ei soovi selle ala ettevõtetele neid pakkuda. Elko Group, Auga ja Latvenergo on head näited olukordadest, kui ettevõtted kasutavad võlakirju juba võetud pangalaenude lisana.
Ära tuleb märkida, et võlakirju (sh näiteks airBaltic), müüakse sageli ainult suhteliselt suurtes pakettides (tavaliselt nimiväärtusega 100 000 eurot). Muudel võlakirjade seeriatel võivad seevastu olla lisaeeskirjad, mis piiravad nende väärtpaberite müüki professionaalse investori staatuseta investoritele.
Peale selle teeb Baltimaade võlakirjade tehingud keerukaks asjaolu, et neid ei saa osta internetipangas ega maakleri platvormi keskkonnas. Selleks tuleb helistada maaklerile (mõne panga puhul on maaklerite osakonna kontaktide saamine keeruline ülesanne), teavitada soovist võlakirju osta või müüa, näiteks börsil tehingukorralduse esitamiseks. Isegi börsil noteeritud võlakirjade puhul ei toimu tehingud sageli mitte automaatse börsisüsteemi, vaid läbirääkimiste kaudu, st maaklerid viivad ostja ja müüja kokku oma kliendikeskkonnas. Ka võlakirjade ostmise vahendustasu on märgatavalt suurem kui aktsiate ostmisel, tavaliselt kaks kuni kolm korda suurem.
Võlakirjade ostmise veel üks takistus on sõltumatu arvamuse puudumine. Võlakirjade emitendi teabe koostab tavaliselt ainult maakler, kes neid väärtpabereid ka müüb, seega ei ole tal võimalik tehingu kohta sõltumatut arvamust avaldada. Erainvestoril on ettevõtte krediidivõimelisust keeruline hinnata, tagatise kvaliteeti süveneda ja väärtpaberi muid tunnuseid hinnata. Mitte ükski Baltimaade suurimatest maakleritest ei paku kahjuks võlakirjaemissioonide sõltumatuid analüütilisi aruandeid. Seega on minu soovitus investorile (kui ta just ise ei ole kogemustega finantsist) enne võlakirjade ostmist konsulteerida mõne sõltumatu eksperdiga (maakler, tuntud finantsdirektor või analüütik), kes oskab sellist analüüsi teha. Sõltumatu ekspert ei ole maakler, kes pakub neid võlakirju osta. Seepärast hakkas Capitalia oma pikaajalistele krediteerimiskogemustele tuginedes koostama investeerimisotsuste langetamise eesmärgil võlakirjade analüüse, mida pakume ka oma investoritele teavitamise eesmärgil.
Üldiselt tuleb tunnistada, et Baltimaades on erainvestoril endal 10 või enama ettevõttega mitmekesist võlakirjaportfelli keeruline luua. Sellises portfellis domineeriks tihti ühe valdkonna, st finantssektori ettevõtted. Selle tulemusena on võlakirjad minu meelest väga hea investeerimisviis, kuid need võivad moodustada vaid osa investori passiivsest tuluportfellist, mida saab täiendada platvormide kaudu ettevõtetele laenamise, fondidesse (nt A3E) või dividende maksvatesse ettevõtetesse investeerimisega. Võlakirju, nagu ka aktsiaid, tuleks osta vaid siis, kui investor saab selgelt aru, millega ettevõte tegeleb ja millised on tema väljavaated − osta seda, millest aru saad.
Avaldatud
Capitalia
04.06.2021 kell. 11:57