Viimasel ajal on inflatsioon olnud maailma kõige aktuaalsem majandusprobleem. Mullu detsembris saavutas Läti inflatsioonitase rekordiliselt kõrge, 7,9%. Selline inflatsiooni kasv on tingitud nii suurest rahasummast, mis on majandusse pandeemia tagajärgedega võitlemiseks kasutusele võetud, kui ka ülemaailmsetest tarneviivitustest. Olukordades, kus raha kaotab kiiresti oma väärtuse, on oluline tegutseda nii, et investeeringutulu kasvaks vähemalt inflatsioonimäära võrra.

Välismaal on mõned finantsinstrumendid, mille kasumlikkus on tugevas korrelatsioonis inflatsiooniga – need on nn inflatsiooniga seotud võlakirjad. Kahjuks on inflatsiooniga korrelatsiooniga tootlus madal. Ostes näiteks Prantsusmaa inflatsiooniga seotud võlakirju, võib investor loota, et saab aastast tootlust, mis on inflatsioonitasemest umbes 1,5% madalam. Samas on Baltikumis üksikute välisvõlakirjade ostmine tehniliselt keeruline. Sellest tulenevalt, kui investor soovib tagada inflatsioonist suuremat tootlust, on vaja täiendavaid riske ja muu vara, näiteks kinnisvara, aktsiate ja kulla ostmist.

Kinnisvara, näiteks üürikorteri ost on Baltikumi investorite seas väga populaarne säästmisviis. See on arusaadav, sest kinnisvara on käegakatsutav ja arusaadav ning emotsionaalselt väga mugav. Ka paberil arvutades tundub korteriüür tulusa variandina ning kinnisvara väärtus võib tulevikus tõusta. Lisaks sai seni koos inflatsiooniga kergesti tõsta üürihindu. Tihtipeale ei arvesta investorid aga muid kulutusi nagu üürnikuga suhtlemisele ja korteri haldamisele kuluv aeg, kindlustus, maksud, vara seisakud ja kulum, mis põhjustab regulaarset lisainvesteeringute vajadust. Seega on pärast kõigi nende tegurite arvessevõtmist üürikorteri tootlus mitte 7-8% aastas, vaid 3-4% aastas. Mida rohkem üürikinnisvara investoril on, seda suuremat tulu nad võivad anda. Näiteks, kui investorile kuulub ühes majas 5 korterit, vähenevad oluliselt halduskulud. Üürikinnisvara ostmise alternatiiv on investeerimine börsil kaubeldavatesse kinnisvarafondidesse nagu Eften Real Estate ja Baltic Horizon. Sellised investeeringud võivad pakkuda nii suuremat tootlust kui ka likviidsust, mis tulenevad investeeringu börsil müümise võimalusest. Kui sellised kinnisvarafondid suudavad oma üüritulu indekseerida vähemalt inflatsioonisumma võrra, saavad nad oma väärtust tõsta ka kasvavas intressikeskkonnas.

Aktsiad on veel üks alternatiiv. Idee, et aktsiatesse investeerimine võib säästa kapitali inflatsiooni eest, tuleneb eeldusest, et paljud ettevõtted suudavad materjalikulude ja palkade tõustes oma klientidele hindu tõsta. Erandiks on tööstusharud, kus teostatakse pikaajalisi püsikuludega projekte (nt ehitus), ja idufirmad, mille kasumit oodatakse tulevikus.

Kui vaadata arenenud riikide aktsiaturgude ajaloolist tootlust, ületab see oluliselt inflatsiooni. Selle strateegia tulemused varieeruvad aga erinevatel aegadel. Näiteks 1972. aastal S&P 500 indeksisse investeerinud investor kogeks väärtuse langust, millest taastuks (arvestades ka inflatsiooni mõju) alles 12 aasta pärast. Kõrge inflatsioon oli aktuaalne ka 1970. aastatel. Seetõttu on oluline teha pikaajalisi (üle 10 aasta) investeeringuid börsile, teha aja jooksul mitu deposiiti ning veenduda portfelli hajutatuses. Kõige mugavam viis mitmekesistamise tagamiseks on investeerida börsil kaubeldavatesse fondidesse. Suurepärane investeerimisportfelli alus oleks iShares World ETF (investeerib arenenud riikide aktsiatesse) ja iShares Emerging Markets ETF (investeerib arengumaadesse). Lisaks avaldab Balti börsil oma aktsiaid üha enam uusi ettevõtteid, mis võivad olla atraktiivsed pikaajalised investeerimisvõimalused.

Suuremat tootlust saab pakkuda kõrge tootlusega võlakirjade ja laenudega ettevõtetele. Kui inflatsioonitase ületab 5% aastas, ei anna madala riskiga riikide ja ettevõtete võlakirjad piisavat kindlust inflatsiooni vastu. Lühiajalised madala riskiga võlakirjad eurodes on negatiivse tootlusega, kuid pikaajalised võlakirjad pigem paljastavad kui kaitsevad investoreid intressimäära muutuste eest. Seetõttu peaks osa investeerimisportfellist koosnema kõrgema tootlusega ja kõrgema riskiga võlakirjadest. Balti riikides on arvukalt ettevõtteid, kelle 5-10% intressimääraga võlakirju saab osta Balti börsilt. Selliste ettevõtete hulka kuuluvad Elko grupa, Storent, IuteCredit, Auga jt. Need investorid, kes soovivad kõrgemat intressimäära, saavad investeerida Capitalia laenuplatvormi, mis võimaldab finantseerida väikeseid ja keskmise suurusega Balti ettevõtteid ajaloolise keskmise aastase intressimääraga 12%. Sellised investorid on investeerinud näiteks Stendersi, Pure Chocolate'i, Gandrsi ja teistesse ettevõtetesse.

Teine strateegia on investeerimine füüsilistesse varadesse, mille hind peaks koos inflatsiooniga tõusma. Kulla ostmist peetakse traditsiooniliselt baaskaitsestrateegiaks kõrge inflatsiooni ja majandusliku ebakindluse vastu. Kulda saab investeerida füüsiliselt, ostes kuldmünte või -kange, kuid neid tuleb korralikult hoida ja kinnitada. Ka füüsilistel ostudel on märkimisväärsed vahendustasud. Kulda saab osta näiteks Tavexist ja Payserast. Peale nende tegutseb arvukalt rahvusvahelisi teenusepakkujaid, näiteks Goldsilver.com, mis tegeleb väärismetallide müügi ja ladustamisega mitmes kohas üle maailma. Füüsilise kullaostu alternatiiv on elektroonilise kulla ostmine XAU – see on digitaalne instrument, mille väärtus on seotud kulla hinnaga börsil. Sellist teenust pakuvad Revolut, Paysera ja paljud teised vahendusplatvormid. Samuti on võimalik osta indeksfonde või kullatöötlemisettevõtete indeksfonde, mille väärtus on seotud kulla hinnaga, näiteks iShares Gold Producers UCITS ETF. Pandeemia alguses tõusis kulla hind kiiresti 25%, kuid seejärel langes. Viimase 20 aasta jooksul on kullainvesteeringud andnud 9,5% keskmise tootluse, kaitstes investorit inflatsiooni tõusu eest. Siiski kontrollivad investorid harva kulla hinna muutusi pikemas perspektiivis. Kui nad seda teeksid, näeksid nad, et kulla hinnad kõiguvad tugevalt. Seetõttu on kullal kalduvus oma väärtust kiiresti muuta, mistõttu on see väga ebastabiilne investeeringutüüp.

Toorainete nagu nafta, gaas, metallid ja teraviljad, hinnad kohanduvad tavaliselt hästi inflatsiooni hinnatõusuga. Tooraine hindu mõjutavad aga tugevalt ka lühiajalised muutused nende materjalide pakkumises ja nõudluses. Pandeemia on selliste muutuste suurepärane näide. Seetõttu võib toorainetesse investeerimine muutuda väga riskantseks ja järsult muutuda. Toorainet saab osta elektrooniliselt (kunstliku finantsinstrumendina) või osana tootjate aktsiatest või indeksfondidest. Huvitav indeksfond on iShares Diversified Commodity Swap UCITS ETF, mis pakub tuletisinstrumentide abil toorainetesse investeerimist.

Oluline on mõista, et kulda või toorainesse investeerimine ei too tulu (dividende) ja see on täielikult spekulatiivne. Seetõttu ei tohiks see ületada väikest protsenti individuaalsest investeerimisportfellist.

Nagu näha, siis kuigi kõrge inflatsioonitase on ebameeldiv igale säästjale, on selle eest kaitsmiseks olemas palju investeerimisvõimalusi. Potentsiaalselt halvim, mida investor inflatsiooni tõusu ajal teha saab, on istuda suurte sularahareservide otsas ja nendega mitte midagi teha. See on hea aeg raha tööle panna.

* Ülaltoodud teave on minu isiklik arvamus ja see ei ole soovitus konkreetsete investeeringute tegemiseks või mitte tegemiseks.