Peaaegu kõik võlakirjad maksavad regulaarset intressi (finantsmaailmas nimetatakse kupongiks). Regulaarsus võib varieeruda, kuid enamasti makstakse intressi kord kvartalis, harvem kord kuus või aastas. Madalaimad intressid (ja ka risk, et seda laenu ei tagastata või osaliselt tagastatakse) on suurtel arengumaadel, nagu Saksamaa ja USA. Kõrgeid intressimäärasid saab omakorda laenata arengumaadele, eriti halva krediidiajaluguga riikidele, näiteks Argentinale.
Lisaks intressimäärale võib võlakirjadel olla mitmeid muid olulisi parameetreid, millest mõned oleme kokku võtnud allolevas loendis:
| TÄHTAEG | Võlakirjadel, nagu ka laenudel, on tähtaeg, mil tuleb tasuda võlakirjade nimiväärtus (laenu põhisumma). Üldjuhul müüvad ettevõtted oma võlakirju tähtajaga 3–5 aastat, kuid on ka mitmeid erandeid. Näiteks pangad nagu Citadele, Bigbank ja LHV on samuti emiteerinud väärtpabereid tähtajaga 10 aastat. Kui võlakirjad aeguvad, siis ettevõte tühistab või tagastab võlakirjad investoritele. Oluline küsimus on, kust saab ettevõte sellise tagasimakse tegemiseks raha. Tavaliselt vastatakse sellele küsimusele, et ettevõte loodab vanade katteks välja lasta uusi võlakirju. Selline lähenemine toimib aga ainult siis, kui ettevõte jätkab edukalt tegutsemist ja kui finantsturg on uute võlakirjade väljastamise ajal positiivses arengutsüklis. Näiteks 2022. aasta teisel poolel langesid oluliselt nii aktsiate kui ka võlakirjade hinnad maailmas ja Balti riikides. Investorite meeleolu oli kartlik, oodates inflatsiooni ja energiakriisi mõju majandusele. Eesti ettevõttel Plusplus Capital ei olnud sellistel asjaoludel võimalik investoritele müüa uut osa võlakirjadest ja kasutada neid vahendeid 2022. aasta sügisel maksetähtaega väärtpaberite refinantseerimiseks. Selle tulemusena sattus ettevõte vaatamata stabiilsele majandustulemusele maksejõuetuse olukorda ja oli sunnitud otsima võlakirjainvestoritega alternatiivset tagasimakselahendust. Seetõttu on oluline veenduda, milline ja kas ettevõtetel on alternatiivne plaan võlakirjade tagasimaksmiseks tähtaja lõpus, kui uute võlakirjade emiteerimisega refinantseerimist ei toimu. Riigid emiteerivad võlakirju nii väga lühikesteks paarikuulisteks tähtaegadeks kui ka üle 10 või isegi 20 aastaks |
| TAGASTUS | Peaaegu kõik võlakirjad näevad ette nende tagasimaksmise tähtaja lõpus. See tähendab, et võlakirjade emiteerijal jääb tähtaja lõpus raha laenu tagasimaksmiseks või ta loodab saada võlakirjade tagasimaksmiseks raha uute võlakirjade müügist. See võib tekitada olukorra, kus emitent "tabab" võlakirjade tagasimaksega olukorras, kus finantseerimist on väga raske kaasata (näiteks 2020. aasta märtsis) ja maksejõuetus (või sattuda inkasso). Mõnikord müüvad ettevõtted aga võlakirju, mille tagasimakse graafik on järkjärguline, sarnaselt isiklikele hüpoteekidele. |
| INTRESS VÕI KUPONG | Võlakirjadel on tavaliselt fikseeritud intressimäär, mis jääb võlakirja kehtivusaja jooksul muutumatuks. 2022. aasta teisel poolel, kõrge inflatsiooni tingimustes, mil ka riikide keskpangad tõstavad pankadele laenuintresse, hakkasid ettevõtted Euroopas üha enam emiteerima võlakirju, millel on lisaks fikseeritud intressimäärale ka muutuv. intressimäär, mis on seotud 3 või 6 kuu Euribori intressimääraga. Euribor on intressimäär, millega pangad Euroopas üksteisele laenavad. Näiteks Läti jäätmekäitlusettevõte CleanR pakkus investoritele oma võlakirju fikseeritud intressimääraga 6,5%, millele lisandub 3 kuu Euribor. Võlakirjade vabastamise hetkel 2022. aasta lõpus andis selline pakkumine aastaseks tootluseks 8,5%. Oluline on meeles pidada, et muutuv intressimäär võib olla "seotud" nii turu intressimäärade kui ka muude muutujatega, näiteks inflatsiooniga. |
| TURVALISUS | Võlakirjad, nagu laenud, võivad olla tagatud või tagatiseta (või osaliselt tagatud). Võlakirjariski hindamisel on oluline tegur tagatise kvaliteet (likviidsus, väärtus, pikaealisus). Võlakirja maksejõuetuse korral võib võlakirjaomanike huvides tagatise kohustuse katteks maha müüa. Enamik Baltikumi emitente ei paku tagatisega võlakirju, kuna kogu olemasolev tagatis on juba finantseerivates kommertspankades. Siiski on erandeid. Näiteks Leedu põllumajandusettevõtte Auga võlakirjad on tagatud põllumajandusmaa pandiga. Seevastu Läti laenufirma DelfinGroup võlakirjad on tagatud tarbimislaenu portfelli pandiga. |
| AVALIK VÕI SULETUD | Kõiki emiteeritud võlakirju ei saa avalikult osta ega müüa. Sageli otsustavad ettevõtted teha suletud võlakirjaemissioone, mida pakutakse piiratud investorite rühmale. Tihti kehtestatakse sellistes olukordades ka kõrgemad minimaalsed investeerimisläved (tavaliselt alates 100 000 eurost). Suletud võlakirjade emiteerimine on ettevõttel halduslikult lihtsam, sest võlakirju avalikult müües tuleb täita rida finantsturujärelevalve poolt seatud lisanõudeid. Samuti tuleb märkida, et isegi võlakirjad on börsil noteeritud, see ei tähenda, et neid saaks vabalt osta ja müüa. Regulaarsed igapäevased tehingud võlakirjadega on Balti ettevõtete emiteeritud võlakirjade puhul harvad. Igal juhul on oluline meeles pidada, et investeeringud võlakirjadesse on oluliselt vähem likviidsed kui investeeringud aktsiatesse. |
| HIND JA TAGASTUS | Ettevõtted müüvad oma võlakirju tavaliselt nimiväärtusega. See tähendab, et kui 1 võlakirja nimiväärtus on näiteks 1000 eurot, siis investor peab selle võlakirja ostmiseks maksma 1000 eurot. Sageli võib aga võlakirja hind (eriti kui see hiljem börsil ostetakse või müüakse) nominaalväärtusest erineda. Tegelikult tähendab see seda, et kui võlakirja hind on üle nominaalväärtuse, on tootlus % väiksem kui võlakirja kupongimäär, samas kui see on alla nominaali, ületab tootlus kupongimäära. Näiteks arvutitehnika hulgimüügifirma Elko Grupa võlakirjad pakuvad investoritele fikseeritud 6% aastast tootlust. Kui investor ostab selle võlakirja börsilt hinnaga 95% nimiväärtusest ehk 950 eurot, siis on selle investori tootlus (inglise keeles nimetatakse seda terminit tootlikkus) selliselt investeeringult suurem kui 6% aastamäär. Võlakirjade müümine alla või üle nominaali on viis nende väärtpaberite hinna kohanemiseks ümbritsevate turutingimustega. |
Suurte ja turvaliste riikide (näiteks Saksamaa) võlakirjade ostmine annab pankade hoiuste intressimääradele väga sarnase tootluse. Teisest küljest pakuvad halvasti juhitud riikide (näiteks Kreeka) võlakirjad aastast tootlust 5% ja rohkem. Ettevõtete võlakirjade tootluse osas on kõige heldemad pangavälised tarbijalaenuandjad, kes pakuvad investoritele aastaintressi 10-12%.
PLUSSID
- Lihtsam ja turvalisem investeerimisviis on anda ettevõttele otselaen
- Eeldatav sissetulek regulaarsete intresside/kupongide näol
- Poollikviidne ja investeeringu saab maha müüa enne võlakirjade tähtaega (aga ärge lootke sellele)
- Ei nõua investorilt suurt osalust, nii palju kui tehingu hindamise ajal (ja võlakirjade maksejõuetuse korral)
- Võlakirjade väärtus ei kõigu kiiresti, võrreldes näiteks aktsiahindadega
MIINUSED
- Võlakirjade nimiväärtus on sageli 1000 eurot või rohkem ja neil on sageli kõrged minimaalsed ostutingimused, tavaliselt (100 000 eurot)
- Võrreldes aktsiatega kõrged ostuvahendustasud
- Üksikute võlakirjade ostmine muudab mitmekesise portfelli loomise keeruliseks
- Võrreldes aktsiatega on investeeringu hindamiseks keerulisem leida ressursse ja sõltumatuid arvamusi